Mis tasub end ära ja mis mitte

Neli komponenti, ja kolmas on kõige ebakindlam. See puudutab energiahinna arengut.

Komponent	Märkus
Investeeringu suurus pärast toetust	lähtepunkt
Energiakulu vähenemine aastas	tulu pool
Energia hinna eeldatav areng	määrab tulemuse rohkem kui investeeringu suurus
Investeeringu eluiga	soojustusel pikem kui seadmetel

Kolmandat ei tohi esitada ühe arvuna, mistõttu tasuvusarvutus tuleb esitada vahemikuna koos eeldustega. Stsenaariumid näitavad arvutuse tundlikkust.

Neli asja on reaalsed, kuid arvutuses puuduvad, ja neljas muudab arvutust kõige rohkem. See puudutab kinnisvara väärtust.

Sisekliima paranemine, mida ei mõõdeta rahas, kuid mis on elanike jaoks sageli peamine. Hoone eluea pikenemine, mis lükkab edasi tulevasi kulusid. Kinnisvara väärtus, mis sõltub piirkonnast. Ja vältimatute tööde ärajäämine, ehk see, mida oleks tulnud niikuinii teha.

Kui katus tuleb viie aasta pärast niikuinii vahetada, ei ole selle maksumus renoveerimise lisakulu. Õige võrdlus ei ole seega renoveerimine versus mitte midagi teha vaid renoveerimine versus vältimatute tööde tegemine ükshaaval ilma toetuseta.

Üks põhimõte on riiklikus kavas välja toodud. See on kuluoptimaalsus.

Erialaste allikate järgi lähtutakse hoonete renoveerimisel kuluoptimaalsusest, ja sama allika järgi eelistatakse elumajade puhul terviklikku renoveerimist, mitteeluhoonete puhul aga lähtutakse miinimumstandarditest. Põhimõte seob kulu ja tulemuse.

Kuluoptimaalsus tähendab elutsükli minimaalset kogukulu, mitte madalaimat investeeringut, mis selgitab, miks toetuse tingimused soosivad terviklikku teed, mida käsitleb artikkel kahest teest. Riigi loogika ja üksiku ühistu loogika ei ole seega identsed, kuid nad on samas suunas.

Kolm olukorda, ja esimene on korterelamutes tavaline. See puudutab vältimatuid töid.

Olukord	Miks
Hoone on tehniliselt halvas seisus	valik ei ole kas, vaid millal ja kuidas
Sisekliima on halb	tervis ei ole tasuvusarvutuse mõiste
Tegemata jätmine tekitab kasvava kulu	näiteks niiskuskahjustuse süvenemine

Esimest ei tunnistata alati, sest tunnistamine tähendab kulu. Nende kolme puhul on õige küsimus mitte „kas tasub" vaid „mis maksab tegemata jätmine".

Kolm reeglit, ja kolmas on kõige veenvam. Esitada vahemik, mitte üks arv. Näidata eeldused välja, eelkõige energia hinna prognoos. Ja esitada kõrvuti kaks stsenaariumi, renoveerimine ja vältimatute tööde tegemine eraldi, sest see näitab tegelikku valikut, mitte kunstlikku.

Arv, mille eeldusi ei näidata, ei ole argument vaid lubadus, ja seda mäletatakse, kui see ei täitu. Eeldused tuleb välja tuua.

Tasuvusarvutus koosneb neljast komponendist, millest energia hinna areng on kõige ebakindlam ja määrab tulemuse rohkem kui investeeringu suurus. Arvutusest jäävad välja sisekliima, hoone eluiga, kinnisvara väärtus ja vältimatute tööde ärajäämine, millest viimane muudab tulemust kõige rohkem, sest õige võrdlus on renoveerimine versus vältimatute tööde tegemine ükshaaval ilma toetuseta. Riiklikus kavas lähtutakse kuluoptimaalsusest, mis tähendab elutsükli minimaalset kogukulu, ja elumajade puhul eelistatakse terviklikku renoveerimist.

Neli reeglit: võrdle renoveerimist vältimatute tööde tegemisega, mitte mitte millegi tegemisega. Esita tasuvus vahemikuna koos eeldustega. Ära kasuta tasuvust ainsa argumendina, kui hoone seisund seda ei võimalda. Nimeta sisekliima ja eluiga eraldi, sest need ei mahu arvutusse.